SADA PAPLIT

Seal, kus üle Emajõe viib puust sild, istub tõmmu, mustade silmadega poiss kulunud sillapostil, ja tema selja tagant paistavad paplipuude õliselt läikivad lehed. See on pikk allee, mis ulatub kuni silmapiirini, kus ta leitsakust häguse taevaga kokku sulab. Kuhugi sinna kaob ka jõgi, mis on samuti taevaga üheks saanud. Küllap on kesksuvine aeg. Jõgi on raske nagu seisev vesi. Või nagu Doonau. Poisi selja taga, lehtede vahel võib aimata kuiva, päikesest paistetud puukoort. Paplilatvade tagant vilksatab türkiisi ja kulda, justkui paistaksid sealt kirikukuplid. Selline on minu ettekujutus Juka Käärmanni maalist “Paplipoiss”. Ma ei ole seda mitte kunagi näinud.

Kui paplid õitsevad ja õhus hõljub nende vatti, ilmub kusagilt välja terve hulk selliseid tõmmusid poisikesi. Nad jooksevad puude vahel ringi ja mängivad paplivatiga või lihtsalt seisavad keset alleed, rätik õlal, ise märjad soojast jõeveest. Ja kogu õhk nende ümber laulab, ja läbi lehtede paistev päike muudab valguse rohekaks. Kui paplid enam ei õitse, pole ka poisikesi kuskil näha. Siis vahel nagu viirastub, kuidas mõni neist kõlgub hõbepajude okstel. Aga tegelikult pole seal kedagi. Papli elanikud on selleks korraks läinud, et järgmise õitsemise ajal end uuesti näidata.

Sellised paplialleed on võrreldavad hiitega. Tartus, mõlemal Emajõe kaldal asuvad alleed on mulle ikka pühapaikadena tundunud. Nad on nagu ühe suure katedraali kaks löövi. Seal kõndides tekib tunne nagu viibiks mõnes kõrges auväärses kojas.

Ühel udusel sügisööl Emajõe paremkaldal seistes nägin ma sellist nägemust – vasakkalda allee paistis mulle tervenisti kätte, ja see meenutas hiigelsuurt kaldapervel seisvat rongi. Rong oli saabunud piki jõge, öö varjus. Kõik auras ümberringi. Hiljem ma seda rongi näinud ei ole. Aga ma tean, et kui selle paplialleega peaks midagi juhtuma, tuleb selline rong piki Emajõge Tartusse, ja noored tõmmud mehed astuvad sealt välja. Kogu linnarahvas peab siis asjad pakkima ja selle rongi peale astuma.

Varem või hiljem see aeg tuleb. Sest see ühiskond ei suuda end tagasi hoida – nad ei suuda lasta millelgi lihtsalt olla, lihtsalt elada. Kõik on vaja pöörata pahupidi! Kõik on vaja segi keerata, nii et alles ei jääks ühtegi rohulible, ja et kivi ei jääks kivi peale. Nad ütlevad, et see on areng – ühelt poolt paratamatu, ülemaailmne edasiminek; teiselt poolt majanduslik kasvamine. Ma tean, et see viimane on aga põhiline ja tegelik, ja see ei tähenda mitte midagi muud kui seda, et ühiskonna raha peab monotoonse tempoga saama ühe mehe rahaks. Et inimestel oleks tööd, nagu nad ütlevad! Et püsiks olukord, kus töötaja on vaene ja tööandja on rikas! Et püsiks olukord, kus rikas tööandja saaks makstud oma laenud! Kui silmad avada, võib näha, kuidas laenugraafikud kujundavad meie elukeskkonda – sellesse on tekkinud teatav sümmeetria, mida tekitavad igakuised maksed, kuupäevalise täpsusega. Sellise loogika alusel muutub ka keskkond – muutumine on pidev, etteaimatav, ometi ootamatu! Suurimaks takistuseks selles protsessis on muutumatu aine. See tähendab – kohad, mis lihtsalt elavad ja on! Aga nii ei ju tohi! Nagu ei tohi niisama, ilma midagi tellimata kohvikus istuda! See ei ole üldine reegel – nii on lihtsalt Tartus ja teistes jumalast mahajäetud paikades, kus kohvikukülastajal pole õigus isegi tasuta kraanivett paluda. Miks seisab see vana papliallee siis kasutult Tartus? See võõras, nõukogudeaegne külaline, kes ei suuda ajaga kaasas käia?

Muidugi, nad räägivad juba ammu, et pappel on nõuka-aegne puu. Justkui okupatsiooniaja sümbol. Et tema eluiga on lühike, ta on inetu ja ta mädaneb kiiresti. Paplid ongi kiire kasvuga puud! Sellistena tähistavad nad olevikku – hetke, milles me vahetult elame, kohta, kus me vahetult oleme. Aga selline positsioon ei ole jätkusuutlik, ütlevad nad. Paplid ei panusta tulevikku, erinevalt tammedest. Eestis ollakse valmis hävitama tuhandeid papleid, selle nimel, et saja aasta pärast kasvaksid siin võimsad tammed. Kui maalida praegusest Eestist maastik, siis võiks see olla üks söötis põld, kuhu on rajatud uuselamurajoon. Mööda põldu kulgeb pööraselt kallis ja valgustatud kergliiklustee, mille ääres kasvavad kidurad tammehakatised. Sellisel maastikul puuduvad juured, puuduvad igasugused materiaalsed seosed minevikuga. On vaid pidevat uuendamist ja taastootmist nõudev uuselamurajoon, mida kaunistavad ühemõõtmeliselt ideoloogilised tammed. Just nõnda toodetakse ja kontrollitakse samaaegselt nii ruumi kui ka aega. Aga millised on inimesed, kes sellistes kohtades elavad? Millised on sellistes kohtades toodetud inimesed? Milliseid raamatuid nad loevad, mida nad söövad, millist muusikat nad kuulavad? Ma ei näe neid inimesi mitte kunagi jalutamas, ringi vaatamas. Nad sõidavad autoga, rulluiskudega, rattaga. Või jooksevad. Neil on alati päikeseprillid peas. Nende riided on kirevad, neil on igasugused mõõdikud küljes. Nad läbivad keskkonda sirgjooneliselt ja funktsionaalselt. Nad akumuleerivad.

Inimese elu seisneb peamiselt mineviku ja oleviku vahel tasakaalu hoidmises – inimene on näoga tulevikus ja kuklaga minevikus, ta ei tegele oma vahetu kohaloluga, ta ei tegele hetkega, milles ta elab. Need on tema jaoks enesestmõistetavad ressursid – ka inimene ise on enda jaoks enesestmõistetav, ta ei pane iseennast tähele. Sellise loogika alusel tegutseb ta ka ajaskaalal – ta haarab minevikust ja istutab tulevikku, olevik on aga unustuses. Meil siin Ida-Euroopas on oleviku asemel põlenud maa! See tuleb katsest minevikku elimineerida – oleviku arvel. Ja tulevikku planeerida – jälle oleviku arvel! Olevik on elu, ja paplid on selle ideaalseks tähiseks. Jätke paplid rahule! Laske paplipoisil olla!

2014. aasta suvel aitasime meie – ameerika, eesti ja iiri kunstnikud – Luunja paplialleed kaitsta. Vald tahtis seda ilusat paika hävitada – jälle selleks, et rajada sinna kergliiklustee, asfalt, valgus ja kanalisatsioon. Me läksime nende paplite alla teed jooma – tegime avaliku protestipikniku. Ehk mõjutas see kuidagi Mart Raudsaare vastupanutegevust – sest see papliallee jäeti rahule! See jäi alles! Nagu ma juba ütlesin – kui Emajõe alleega peaks midagi juhtuma, tuleb rong! Meil kõigil tuleb selle rongi peale astuda ja meil pole aimugi, kuhu see meid viib. Mina ei taha selle rongi peale minna. Olen alati paplipoiste poolel olnud.

Eesti Vabariigi 100. aastapäev läheneb. Selleks puhuks on algatatud kampaania “100 tamme” – see on üleskutse, et üle Eesti hakataks istutama tammikuid. Mina aga kutsun inimesi üles mõtlema paplite peale. Pappel on oleviku puu! Pappel elu puu! Tema õitsemise ajal ilmuvad alleele ja Emajõe randa söesilmsed poisikesed. Laske lastel mängida, ärge hävitage nende kodu! 100 tamme asemel istutagem 100 paplit – kõikjale, kuhu võimalik. Rajagem paplialleesid – selliseid, mida kohtab kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas. Õitsemise ajal mängivad nende ümber väiksed poisid. Tammed on juba olemas – minevikus ja tulevikus. Paplid las õitsevad praegu, las nad kasvavad ja kestavad!